Vana talu juures on minu arvates äärmiselt oluline ning vajalik säilitada selle maja ning seal elanud inimeste lugu. See ongi see, mis eristab meie esiisade ehitatud maju tüüpilistest magalarajoonide betoonmonstrumitest või tänapäevastest "Eurokarpidest", mida me tinglikult "koduks" kutsume.
Meie esiisade majadel on oma lugu, oma hing ning energia.
Neid ei ehitatud tont-teab kuhu ja kuidas. Need ehitati ise ja oma pere jaoks, nende juures on arvestatud ilmakaarte ning muu olulisega, Ning mis peamine - need ehitati kestma.
Eestis on kurvastamapanevalt palju tühjalt seisvaid ning ajahmaba pureda jäetud talusid, kus ei elata juba aastaid.
Mõni neist on tõepoolest seisukorras, kus päästa ei ole enam midagi, väga paljud aga ootavad vaid korralikku peremehekätt, veidi kõpitsemist ning pealehakkamist, et taas ellu ärgata.
Kui olla 100% aus, siis läksime seda kohta vaatama lihtsalt huvi pärast.
Meil on olemas ilus kodu täiesti uues majas ning kenas elurajoonis.
Unistasime lihtsalt, et ühel päeval tahaks elada päris oma majas, kus oleks privaatsus, vaikus ja ilus loodus.
Olime ajaviiteks käinud eelnevalt ka mõningaid teisi kohti vaatamas, seda ilma mingi kindla plaani või ostusoovita.
Unistasime ikka, et meie kunagine kodu võiks olla selline, kus lastel oleks palju ruumi joosta, kus me ei peaks sõltuma teistest ning kus hoovis oleks kaks suur tamme, mille vahele saaks kinnitada mõnusa võrkkiige...
Vaatamata nukrale räämas-olekule, rinnuni ulatuvale maltsale, võsale ja nõgestele, oli see kõik seal olemas !
Võin ausalt kinnitada, et meie süda jäi siia juba esimesel korral.
Kopli Talu
Meie talu oli ostes tühjana seisnud mõned aastad. Remonti tehti seal viimati 1980´te keskel, siis vahetati eluruumide aknad ning korrastati ahjusid.
Vana laastkatuse peale on kunagi paigaldatud eterniit, mõned plaadid on katki ja vajaksid väljavahetamist.
Paarist kohast, on katus läbi lasknud, seetõttu on osa laelaudadest pehkinud.
Eluruume on majas kolm - ca 25 m2 elutuba ning kaks väiksemat tuba.
Elutoa välimises nurgas ning ühes tagumistest tubadest on põrand vetruv ja vajunud.
Köök on samuti ca 25 m2 ning tegemist on omamoodi maja "südamega", kust kaudu pääseb eluruumidesse, kanalasse ning sahvrisse. Soemüüriga puupliit ning suur plekkahi tunduvad olevat enam-vähem korras. Eluruumid paiknevad ümber ahju, soemüür moodustab ühe osa elutoa ning köögi vahelisest seinast.
Eluruumide kõrval asus kunagi kanala, selle põrand on umbes pooleteist meetri paksuselt kaetud kanasõnnikuga, kogu kanala (või aganiku) lagi on pehkinud ning seinte küljes lagunenu dõrred, mis on kohati kaetud paari-kolme sentimeetrise kanasõnniku kihiga.
Kanalast edasi asub endine laut, mis moodustab pool pool kogu majast. Lisaks lagunenud seasulgudele latritele on laudas igasugust rämpsu ja kola, alustades katkise auto tuuleklaasi ja vana gaasipliidiga ning lõeptades vanade madratsite, pottide ja ka näiteks mitme kotitäie pudelikorkidega. Laudapõrand on kaetud paksu kuivanud sõnnikukihiga, mis tundub olevat vähemasti sama paks, kui kanalaski. Üllatusena võtab meid laudas vastu vedi räsitud olemisega kassivolask, kelle me hellitavalt "maailmalõpuks" ristisime ja kellest siin ka edaspidi juutu tuleb. Laudast läheb redel üles maja teisele korrusele (endine lakapealne), mida viimastel aegadel on ilmselt kasutatud kolikambrina.
Kogu õueala oli korralikult võssa kasvanud ja maltsa täis ning aed lääbakil. Esimesel korral ei saanudki eriti aru, mis seal hoovis on. Näha olid mõned õunapuud, nende oksad olid tihedasti läbikasvanud ja sammaldunud. Põhimõtteliselt kattis kogu majaesist osa umbes vööni ulatuv malts, maja tagumine osa uppus lepavõsasse. Väravast ukseni viis vaid kitsas sisselõigatud tee.
Koju jõudes vaatasime abikaasaga veelkord kohapeal tehtud pilte, tunnistasime ausalt, et me oleme ilmselt hullud ja suundusime juba järgmisel päeval panka lootuses, et saame laenu meie tulevase unistuste kodu ostmiseks...
Ma ei taha rääkida rahast, seetõttu ütlen vihjeks vaid niipalju, et antud talukoha ostmiseks kulus meil summa, mille eest saaks Pärnusse soetada umbes 20-25 m2 suuruse korteri kusagile äärelinna.
Meie maja algupärandist tean hetkel rääkida vaid seda "piskut", mida olen teada saanud Murru küla seltsi, Anti Tölp´i ning Kopli talu peremehe vennatütre Luule Paavelsoni (meile vast pigem tuntud kui Luule Zhavornok) kaudu.
Kopli talu (külaelanike seas pigem teatud kui Paavle Ärta talu), on ehitatud aastal 1936.
Ehitajaks ning majaperemeheks Heinrih Paavle (Herta Paavle abikaasa, Vaike Paavle/Treumuth isa).
Maja on ehitatud kirde-edela suunalisena, ehk siis kööki ning eluruumidesse paistab nii hommikul tõusev kui ka õhtul loojuv päike, magamistuba ning sahver jäävad aga kenasti jahedasse ja "alla päikest".
Talu kuulub kunagise Suigu mõisa all olnud Roigu karjamõisa kooslusesse, mis jaotati kolme venna Paavelsoni vahel.
Ma ei taha rääkida rahast, seetõttu ütlen vihjeks vaid niipalju, et antud talukoha ostmiseks kulus meil summa, mille eest saaks Pärnusse soetada umbes 20-25 m2 suuruse korteri kusagile äärelinna.
Meie maja algupärandist tean hetkel rääkida vaid seda "piskut", mida olen teada saanud Murru küla seltsi, Anti Tölp´i ning Kopli talu peremehe vennatütre Luule Paavelsoni (meile vast pigem tuntud kui Luule Zhavornok) kaudu.
Kopli talu (külaelanike seas pigem teatud kui Paavle Ärta talu), on ehitatud aastal 1936.
Ehitajaks ning majaperemeheks Heinrih Paavle (Herta Paavle abikaasa, Vaike Paavle/Treumuth isa).
Maja on ehitatud kirde-edela suunalisena, ehk siis kööki ning eluruumidesse paistab nii hommikul tõusev kui ka õhtul loojuv päike, magamistuba ning sahver jäävad aga kenasti jahedasse ja "alla päikest".
Talu kuulub kunagise Suigu mõisa all olnud Roigu karjamõisa kooslusesse, mis jaotati kolme venna Paavelsoni vahel.